Püha Olavi kirik

Vormsi saare üks olulisemaid vaatamisväärsusi on 13. sajandil ehitatud Püha Olavi kirik.
Algselt ehitati kirik puust nagu enamik tolleaegseid pühakodasid, kivist kooriruum ehitati juurde alles 14. sajandil. Kiriku lääneosale ehitati ka kellatorn, mille jäänuseid on siiani sissekäigu juures näha.
Hoone rüüstati täielikult Liivi sõja ajal. Rööviti kirikuhõbe ning kirikukellad viidi Saaremaale. Rüüstajateks olid nii vene sõjaväelased, saarlased ja rootslased. 1632 püstitati vana puuhoone asemele uus kivihoone. Ühtlasi selle viimase muudatusega sai kiriku ehitamise ajalugu läbi ning edaspidi on hoonele tehtud vaid parandustöid.
Kiriku iseärasuseks on torni puudumine, kirikukell ripub ukse kohal kõrge katuseharja all.

Vormsi Püha Olavi kiriku lugu
Kuigi Vormsit mainitakse ajalooürikutes esmakordselt alles 1391.aastal, on praeguse Vormsi
kiriku vanim osa, keskaegne altariruum, ehitatud juba u 1270. aastal, samal ajal Haapsalu
Toomkirikuga. Sellele viitavad mitmed ehituslikud võtted ja detailid, mis olid kasutusel just
mainitud ajal. Ometi ei ole see olnud Vormsi kiriku kõige vanem ehitusjärk. Tõenäoliselt on
kõige varasem kirik olnud ehitatud puust ja asunud praeguse pikihoone kohal. Sellest andsid
tunnistust kivide read, mida võis näha 1989.aasta remont-tööde käigus kiriku vana põranda all
ja mida oli kasutatud puukiriku vundamendiks. Millal see puukirik ehitati, on seni kindlalt
teadmata. 1596. a kiriku visitatsiooni ürikus kirjapandud pärimuse järgi oli Vormsi Püha Olavi
kiriku rajajaks Taani kuningas. Ainus Taani kuningas, kes Eestis neil kaugetel aegadel viibis,
oli Valdemar II, kui ta käis ristiretkel tulevase Tallinna all 1219. aastal. Seda aastat võib pidada
arvatavalt vanima puukiriku ehitusaastaks.
Selle algse puukiriku külge ongi siis u 1270.a ehitatud tänaseni säilinud ilus keskaegne
võlvitud altariruum. Viimaste taastamistööde käigus puhastati välja keskaegsed
võlvimaalingud, mis on Eestis ainulaadsed. Võlvi tipul asuvast päikeseristist lähtub neli linti,
mis lõpevad lootosõitega. Võlvisiiludel on näha tähemotiive, suured liiliaõied ja viinapuuoksad.
Maalingud viitavad altariruumile kui paradiisiaia sümbolile. Selline kujunduslaad annab
tunnistust sidemetest Gotlandiga.
Altariruumi lõunaseinas asub väike aken nn piiluava ehk hagioskoop. Selle kaudu said missast
osa need, kes kirikusse ei tohtinud siseneda – nakkushaiged (n pidalitõbised) või need, kes
olid kogudusest väljaheidetud. Ajal, kui kirik oli suletud, said selle kaudu sisse vaadata ka
palverändurid.
Altariruumis asub ka keskaegse (14.saj. II pool) puuskulptuuri „Neitsi Maarja lapsevoodis“
koopia, mille originaal viidi 1944.a Rootsi ja on seni koos muude ära viidud varadega Vormsi
kirikule tagastamata. Käesoleval ajal on need Vormsi kiriku varad deponeeritud Tallinna
Rootsi-Mihkli kiriku muuseumisse.
Pärast kooriruumi valmimist kuni Liivi sõjani nägi kirik välja tänapäeva mõistes üsna
kummaline: lääne pool suhteliselt kitsas ja madalam palkidest pikihoone ning ida pool kõrgem
kivist altariruum. Siiski ei olnud selles tollal midagi erakordset: sel viisil ja selles järjekorras on
ehitatud paljud keskaegsed kirikud Läänemere ääres.
Liivisõja ajal 1575.aasta talvel rüüstasid Vene tsaari väed üle jäätunud mere tulles Vormsi
saart. Ilmselt just siis hävis kiriku vana palkidest pikihoone. Sellest rüüsteretkest räägib
Balthasar Russow oma „Liivimaa kroonikas“.

Sõjale ja katkule järgnenud poole sajandi jooksul oli kirikust tõenäolilselt alles ainult rüüstatud
altariruum. Hävitava sõja tagajärgedest taastumine võttis aega.
Kiriku uus pikihoone valmis 1632.aastal ja sellega sai pühakoda oma praeguseni säilinud kuju.
Kuna uue pikihoone müürid tulid mõnevõrra õhemad kui keskaegsed kooriruumi ehitajad olid
mõelnud, jäid osa pikihoone müüri sidumiseks mõeldud kive kiriku välisseinast välja ja on
nähtavad tänaseni.
1660.a kinkisid Söderby mõisnik Hartman Weber ja tema naine Catharina von Kurseln kirikule
kantsli, mille valmistas Tallinna meister Elert Thiele. Neli kantsli külge kujutavad Kristust,
Moosest, Johannest ja Matteust. Viiendal, mis 1944.a Rootsi viimise käigus kaduma läks, oli
kujutatud Peetrust. Kirikus paikneb kantsli 1990.a valmistatud koopia (originaali allesjäänud 4
tahvlit on deponeeritud Tallinna Rootsi-Mihkli kiriku muuseumis).
1667.a kinkisid Magnushofi mõisnik Magnus Gabriel De la Gardie ja tema naine Pfalzi
krahvinna Maria Eufrosyne von Zweibrücken Vormsi kirikule uue altari. Altar kuulub stiililt
kõrgbarokki ja selle valmistas meister George Baselaque. Altar lõhuti pärast sõda ja tänaseni
on säilinud väis selle ülemise osa maal ja üks inglit kujutav puuskulptuur.
Suuremaid remonttöid on kirikus tehtud veel 1772.aastal ja 1829.aastal, kui kiriku aknaavad
ehitati suuremaks ja teravkaarseteks. Aknaavade ümberehitamise ajast on säilinud ka
meistrite nimed ja aastaarvud aknalengidel.
1929.aastal sai kirik varasema tõrvatud laudkatuse asemele uue plekkkatuse.
Järgnenud Teine Maailmasõda jättis sügava jälje ka Vormsi saare ajalukku. Vormsi
põliselanikud lahkusid saarelt. Peale sõda saarele elama asunud inimesed, kes olid valdavalt
samuti luterlased, soovisid jätkata koguduse tegevust ja jumalateenistuste pidamist kirikus.
Nõukogude okupatsioonivõim ei lubanud koguduse tegevust jätkata. Järgnevatel aastatel
seisis kirik seetõttu valveta ja rüüstati. Kolhoosi ajal kasutati kirikut aegajalt vilja-, heina- ja
kartulilaona. Tol ajal hävis ka Vormsi ajalooline pastoraat.
Taas möödus ligi pool sajandit enne kui sai asuda kiriku taastamisele. 1988.aasta suvel
algatasid Vormsi kohalikud kristlased kiriku taastamise. Abi selleks saadi Läänemaa kohalikelt
võimudelt ja ka endistelt vormsilastelt Rootsis. Annetusi ja abi selleks tööks tuli tuhandetelt
inimestelt Eestist, Rootsist ja Soomest.
Taastatud ja korrastatud Vormsi kirik taaspühitseti Olavipäeval, 29.juulil 1990.aastal. Vormsi
Püha Olavi kogudus taastati 1989.aastal.